Mõistet “kogemusnõustamine” kasutatakse ka eneseabivaldkonnas, kus eneseabiorganisatsiooni või -grupi liikmed kohtuvad kui võrdsed, et anda üksteisele vastastikust tuge ja abi. Sellistel juhtudel märgib kogemusnõustaja isikut, kellel ei ole tugiisikuna rohkem ekspertteadmisi kui nendel, kellele ta abi osutab ning omavahelistes suhetes on kõik võrdsed.

Kogemusnõustamise osutamine teenusena eeldab, et kogemusnõustaja on saanud vähemalt esmase kogemusnõustamise alase väljaõppe ja kuulub meeskonda ja/või kovisioonigruppi.

Mitmed uuringud erinevates valdkondades toovad tõenduspõhiselt esile kogemusnõustajate kaasamise tulemuslikkuse. Näiteks, et see pakub sotsiaalset tuge, kogemuslikke teadmisi ja informatsiooni, sotsiaalse õppimise ja võrdluse võimalust. Oluline on, et kogemusnõustamine avaldab positiivset mõju ka aitajale endale, kogemusnõustaja saab võimaluse kasutada oma kogemust kogukonna teenimiseks.

Teenuse soovitusliku juhendi eesmärgiks on kirjeldada, kuidas parimal võimalikul moel kaasata ühiskonnas kogemuspõhist teadmist. Juhend annab aluspõhja eri tasanditel (riik ja KOV) ning erinevates valdkondades (ravi, rehabilitatsioon, erihoolekanne, asendushooldus, kahjude vähendamise süsteem, peretöö) kogemusnõustajate kaasamiseks.

Kui on ainult kogemus, kuid puudub kogemusnõustaja väljaõpe, on tegemist lihtsalt inimesega, kellel on mingi väärtuslik kogemus. Ta saab oma kogemust jagada eraisikuna, kuid ta pole professionaal ega kogemusnõustaja. Kui on olemas mingit laadi nõustamisoskuste väljaõpe, kuid puudub või on professionaali kõrval läbi töötamata isiklik taastumiskogemus ning ta ei kasuta protsessis töövahendina oma taastumislugu, siis on tegemist muu tasandi professionaaliga, mitte kogemusnõustajaga.