Autism

Autismi olemus

Tsiteerin Kaarel Veskis e-raamatut autismi kohta:

Nii nagu kõigi oluliste küsimuste puhul, nii peitub ka vastus küsimusele autismi olemuse kohta arusaamises, et tõde võib olla vägagi suhteline ning ei pruugi sugugi olla üheselt sõnastatav. Kuigi autismi seletatakse ja mõtestaks paljude väga erinevate teooriate kaudu, siis kindlasti on kõige eksitavamad määratlused need, mis on meditsiini poolt võimendatud ja diagnostiliste käsiraamatute autorite eksituste tõttu tänapäevagi kõige levinumad. Autismi diagnostilisi kriteeriumeid on rahvusvahelistes psüühikahäirete klassifikatsioonides ka väga palju muudetud ja ilmselt see muutmine jätkub.

Autismispektri Nick Walkeri (autistlik autismiuurija, koolitaja, kirjastaja ja 6.järgu musta vööga aikidotreener, kes on avalikkusele tuttav lisaks raamattele ka mitmete dokumentaalfilmide kaudu) –

  • „Autism on geneetiline neurovariatsioon. Seda omavahel seotud karakterisikute kompleksset kombinatsiooni, mis eristab autistlikku neoroloogiat mitteautistlikust, ei mõisteta veel täielikult aga kaasaegsed tõendid toovad peamise erinevusena välja selle, et autistlikku aju iseloomustab erakordselt suur sünaptiliste õhenduste hulk ja reaktiivsus. Seetõttu kipuvad autistide kogemused olema mitteautistide omadest intensiivsemad ja kaootilisemad. Nii sensoorsetel(meel, taju) kui kognitiivsel(tunnetuslik) tasandil kipub autistlik mõistus registreerima rohkem infot ning iga infokillu mõju kipub olema nii tugevam kui ka vähem ennustatav. Autism on arenguline fenomen, mis tähendab, et see üsas ja sel on elukestev mitmetasandiline pervasiivne mõju arengule.

  • Autism annab omapärase ning ebatüüpilise mõtlemisvõime, liikumis-ja suhtlemisviisi ning sensoorse ja kognitiivse info töötlemise viisi.
  • Sotsiaalse suhtluse valdkond on üks kontekst, milles autistidel puue sageli väljenduma kipub. See tähendab, et autistlikul lapsel on vähem tähelepanu ja energiat, mida pühendada suhtluse nüanssidele. Mitteautistide sotsiaalsetele ootustele mittevastamine annab sageli tulemuseks tõrjumise, mis süvendab suhtlusraskusi pärsib sotsiaalset arengut.

  • Autismile viidatakse siiani laialdaselt kui „häirele“, ent see vaade on viimastel aastatel neurodiversiteedimudeli (neuroloogiliste erinevustega inimeste võrdsuse ja võrdõiguslikkuse printsiipi) pooldajate kahtluse alla seatud. Nende mudeli järgi on autism ja teised neurokognitiivsed erinevused kõigest loomulik osa inimbiodiversiteedist, nagu on seda erinevad rahvused või seksuaalne sättumus. Kui autismi kirjeldada häirena, väljendab see pigem hinnangut kui teaduslikku fakti.“

  • Vaatamata neuroloogilistele sarnasustele on autistid indiviididena üksteisest äärmiselt erinevad. Mõnel esineb erilisis kognitiivseid andeid. Ent, kuna ühiskond on kujundatud mitteautistide sensoorsete, kognitiivsete, arenguliste ja sotsiaalsete vajaduste järgi, on autistid peaaegu alati mingil määral puudega – mõnikord üsna ilmselt ja mõnikord varjatumal moel.