Kaassõltuvus

Mis on alkoholism?

Enamikule normaalsetele inimestele tähendab alkohol peotuju, sõbramehetunnet ja värvikat kujutlusvõimet. See on vabanemine kohustustest, tüdimusest ja murest. See on lõbus lähedussõprade vahel ja tunne, et elu on ilus.

Enamikule ei tekita väikeste alkoholikoguste tarvitamine probleeme. Siiski võib alkohol saada teerajajaks paljudele terviseprobleemidele ja psüühikahäiretele. On inimesi, kellel joomine väljub järk-järgult kontrolli alt ja kujuneb välja alkoholisõltuvus ehk alkoholism. Suured kogused alkoholi regulaarselt jooduna tekitavad tõsise riski sõltuvuse ja terviseprobleemide tekkeks.

Elame ühiskonnas, kus pole suudetud luua mõistlik u alkoholitarbimise norme. Selle tulemusena on joomine abivalentne nähtus : ühelt poolt julgustatakse, teiselt poolt halvustatakse. Tubli peatäis on samal ajal eesmärk ja häbiasi.

Alkoholism areneb üldiselt aeglaselt ja raske on tõmmata piiri, millal keegi juba on alkohoolik ja millal veel mitte. Haigus areneb aeglaselt, kuid kindlalt. Väljakujunenud haiguse perioodil on inimene sunnitud eelistama alkoholi ükskõik mille koondamise arvel. Tema kohta äheldakse, et ta on kaotanud kontrolli alkoholi kasutamise üle.

Inimene, kes on kaotanud kontrolli alkoholi kasutamise üle, on tegelikult kaotanud kontrolli kogu elu üle. Tema asemel on troonil tema sõltuvus. Loomulikult ei ole ta ise sellest teadlik ning seletab joomist mitme põhjusega: raske töö, ebaõnnestunud abielu, õnnetu lapsepõlv, võimatu direktor jne. Ta ei mõista joomise põhjuseid ega soovigi neid eriliselt analüüsida. Samuti hakkab ta vältima inimesi, kes neile põhjustele mõtlevad. Alguses valetab inimene endale, hiljem ka teistele.

Alkohooliku perekonnas jäävad nii täiskasvanute kui ka laste põhivajadused rahuldamata.

Enamik alkohoolikuist ei ole tahtnud tunnistada, eeta d on tõelised alkohoolikud. Ühelegi inimesele ei meeldi end kehaliselt või vaimselt oma kaaslastest erinevaks pidada. Seepõrast ei ole ka üllatav, et neile on iseloomulik lugematu arv katseid tõestada, et nad võivad juua nagu kõik teised inimesed. Niisuguse illusiooni püsivus on hämmastav.

Enamik neist on uskunud, et kui nad suudavad tükk aega kained olla, siis suudavad nad pärastpoole ka normaalselt juua.

Kui alkohoolik tahab joomist lõpetada, siis ei ole kohta mingisugustele järeleandmistele ega hiilivale pettekujutlusele, et ühel ilusal päeval muutuvad nad alkoholi suhtes immuunseks.

Kõikidel on üks ühine omadus : nad ei saa alustada joomist, ilma et neil ei tekiks kirg alkoholi järele. Ühegi teadaoleva ravimeetodiga ei ole seda kunagi suudetud jäädavalt kõrvaldada. Ainsa abinõuna soovitatakse täiskarsklust.

Mis on kaassõltuvus?

Teadvustamata tunded valitsevad ja mõjustavad märgatavalt lapse elu, see mõju ei lakka täiskasvanuna. Sündmuste niisugusest käigust kujunenud olukorda nimetatakse lähisõltuvuseks. Termin tuleneb ingliskeelsest sõnast co-dependency, mis otsetõlkes tähendab kaassõltuvust. Esimest korda tuli termin kasutusele Ühendriikides alkohoolikute hoolduses. Märgati, et alkohooliku ümber paikneb alati rühm inimesi, „kes on haiged koos temaga“. Kõneldi alkoholismist terve perekonna haigusena. Kaassõltuvuse all mõeldi sobitumisreaktsiooni, mis alkohoolikute lähedaste juures ilmnes.

Lähisõltlast e. kaassõltlast iseloomustavad jooned:

  • Orienteerumine väljapoole – selle terminiga väljendatakse seda, inimene on õppinud sobituma kellegagi enesest väljaspool, selle asemel, et tema mõtteid ja tegusid juhiks tema enda tunded, mõtted ja vajadused. Väljapoole orienteeruv inimene lähtub kaasinimestest, mitte iseendast.

  • Kontroll – niisugusel inimesel on vältimatu vajadus kontrollida oma tundeid, teie inimesi, elu tervikuna. Turvalisust pole võimalik kelleltki saada ja seepärast tuleb see iseendale luua, kontrollides ja valitsedes kõike ümbritsevat. Kõik see, mis ei allu kontrollile, on hirmutav.

  • Võimetus usaldada teisi – usaldusega seotud probleemid on tihedalt seotud vajadusega kontrollida ennast ja teisi. Usalduse puudumin lähtub varasemast kogemusest.  Usaldamatus juhib eristumisele. Kui pole usaldust teiset nimeste vastu, on võimatu lähedust kogeda.

  • Nõrk minatunnetus – sageli võib lähisõltlase isikult kuulda , et ta ei tea õieti isegi, kes ta on. Kõige raskem küsimus niisugusele inimesele kõlab : mida sina soovid? Nõrk minatunnetus tähendab ka seda, et inimene ei suuda püsida teiste lähedal, kaotamata oma minatunnetust. Tugev eneseväärikus on inimsuhete parim alus. Kui see puudub, pole võimalik avatud suhtlus iseseisva ja originaalse inimesena.

  • Sundtegutsemine –  “Mina” nõrkusega kaasneb suurenenud vajadus otsida oma väärtust toimimise või soorituse abil. 21. sajandi “vaimsuse must surm” – inimene on unustamas olemise mõtet. Isik muutub siis-kui-inimeseks: siis kui saabub palgatõus, siis kui pangalaen on makstud, siis kui naine on vahetatud sobivama vastu… Mõtlemine näib olevat ajaraiskamine. Elamine mattub tegutsemise alla ja tegemist peetakse ekslikult elamiseks.

  • Ülitõsidus – elu on tõsine asi. Nõnda mõtleb inimene, kelle peaülesandeks on eksistentsi säilitamine, liikudes ühest kriisist teise. Tõsise inimese üks joon on samuti võimetus võtta vastu teiste inimeste toetust. Ülitõsine inimene võib tajuda teiste inimeste vajadust toetuse järele ning ise seda pakkuda; selle vastuvõtmine aga kujutab endast ületamatut probleemi.

  • Haigestumised – lähisõltuvuse kesksemaid tundemärke on võimetus tunnistada ja väljendada oma tundeid. Tagajärg on, et tunded satuvad sügavkülmutusse ning hakkavad avanemiseks otsima uusi kanaleid. Tunnete avanemise loomulik kanal on nende teadlik läbielamine. Kui selleks puuduvad võimalused, tuleb otsida uusi kanaleid. Selliseks kanaliks võib kujuneda inimese enda keha. Kui tunded ei saavuta mina luba avaneda teadvusesse, võivad need esile tõusta näiteks vereringes, lihastes, seedimises. Inimene ei koge neid siis tunnete vaid millegi hoopis ohutumana. Nii võivad ilmneda pea-, kõhu-või seljavalud, mille algupära pole võimalik määrata. Tunnete elamine keha kaudu põhjustab haigusi, halvimal juhul surma.

  • Vaimsuse puudumine – vaimsuse puudumine juhib elu mõtte kaotsiminekule. Elu mõtte kadumine ajab inimese seda otsime sealt, kus see kuulu järgi võiks olla. Tähtsaks muutuvad välised sümbolid, mis kõnelevad edukusest : palju raha nõudnud maitsekas kodu, firmamärk pluusi rinnal, autod, paadid, ehted…. Vaimsuse puudumine võib juhtida samuti perfektsionismini. See on olukord, kus eitatakse kõike keskpärasust – kõik peab olema täiuslik ja laitmatu.

Allikad : Tommy Hellsten „Jõehobu elutoas“, „Anonüümsed alkohoolikud“